Kaheksakandadega lapitekk

Selle lapiteki tegin meie tulevasele tüdrukutirsule, seepärast sai see ka selline uhke. Oma lapsele tahad ju ikka alati parimat.

Algne idee oli teha tekk punase ja valgega, ruutude ja ristkülikutega. Kuid ühe tuttavaga rääkides, küsis ta kohe, et kas kaheksakandasid ka tekile õmblen ning sealt tekkis juba uus mõte, teha tekk kaheksakandadega.

Hakkasin oma kangakapis sobivaid kangaid otsima ning tegin ka väikese kavandi, et milline tekk võiks lõpuks välja näha. Punasetäpilist kangast oli nõnda vähe, et seda saigi ainult mõne koha peale. Enamus kangaid on taaskasutuspoodidest pärit, kuid on ka täiesti uusi kangaid. Näiteks tagumise külje kangas on pärit mitme aasta tagusest reisist Soome, miks ma seda tookord ostsin, ei mäleta.

Valmis tekil on viis kaheksakanda, üks väiksem keskel ja suuremad teki nurkades. Ise mõtlesin, et siis on laps igast ilmakaarest kaitstud. Tekk on mõõtmetega 115x115 cm.

Esimene lapitekk

Lapiteki õmblemise mõtted on mul tegelikult juba pikka aega peas mõlkunud, kuid kunagi pole need täide läinud. Mõned nädalad tagasi tuli mõte minna külla sõpradele, kes eelmisel kevadel said lapsevanemateks ning mul tekkis idee, nende lapsele teha lapitekk. 

Otsisin välja erinevaid kangaid roosades, punastes ja valgetes toonides ning hakkasin tükke välja lõikama. Üllatuslikult läks see väga kiirelt, umbes 3 tunniga olid tükid välja lõigatud ja juba ka põrandale valmis laotatud. Lapikeste kokku õmblemine läks samuti kiirelt. 

Teki teppimist alustasin väga entusiastlikult, kuid mida teping edasi seda keerukamaks see muutus. Tekk polnud küll väga suur, kuid siiski oli seda natukene tülikas teppida, samuti tahtsid ka kangad ja vatiin hirmsasti liikuda, kuid kantimine oli juba lust. :)

Vanematele ja ka lapsele tekike väga meeldis.

Nüüd juba mõlguvad mõtted uute tekkide juures ning kuidas õmblemise protsessi paremaks muuta.

Muhu sõrmkindad vol. 4

Kultuuriakadeemia lõpetamisest on nüüd juba üle poole aasta möödas!?! Uskumatu kuidas aeg on lennanud. Kuid õppimist pole veel seljataha jätnud, hetkel õpin Tallinna Tööstushariduskeskuses kergete rõivaste rätsepa eriala, mis kestab 2 aastat.

Käsitööd pole ka unarusse jätnud, ikka vardad käes ja nii mõnedki paarid kindaid on vahepeal valmis saanud, kuid kõigepealt näitan teile neid kõige värskemaid.

Detsembri alguses leidsin ühest facebooki grupist, et otsitakse Muhu sõrmkindaid, pakkusin siis endagi variandid välja, kuid tegema hakkasin hoopis Muisi pildi järgi neid imekauneid Muhu sõrmkindaid, mida ma olen nii kaua aega kududa tahtnud aga pole kunagi selleks aega leidnud. Nüüd siis see aeg kätte jõudnud.

http://www.muis.ee/museaalview/2008233

Ma pole varem 12/2 lõngaga kudunud, seega tuli lõnga hakata otsima ning hiljem seda ka värvima. Kuna mul kodus oli veel lõngu, mida värvida, siis viskasin ka need potti. Muideks, see lillakas lõng oli algselt hoopis selline halelilla aga välja tuli just siuke mõnus toon.

Kinnaste kudumisel muutsin veidikene mustrit, kuna 40 silmust vardal jäi siiski liiga paljuks. Sõrmede vahele tegin väikseid vahvaid mustreid. Valged täpid labaosas ja punased randmel on peale silmatud. Kudumisel kasutasin ikka 1,25 varrast ning seekord 12/2 lõnga. Tänaseks on kindad juba uue omaniku juurde rännanud :)

Pildistamise eest tänan Argot :)

Teksa armastus

Minu teksakanga armastus algas juba mõned aastad tagasi, kui tegin maalimise tunni raames valmis ühe kott-tooli. Ise jäin alguses väga rahule, kuid nüüd on see kott-tool narmendamas ning tootearenduse praktika raames arendasin seda veidikene edasi. Kuna esialgse tooli valmimis aeg läks liiga suureks, kujunes ka toote hind üüratuks. Praktikaga üritasingi hinda ja valmistusaega väiksemaks saada ning kvaliteeti tõsta. Selle raames valmis 3 kott-tooli minu väikestele õdedele ja vennale, kes said need kodus oma uutesse tubadesse paigutada.

Toolide puhul kasutasin vanu teksapükse, mida pesin ja lõikusin; tootmisjääke teksakanga näol, mida sain Viljandis asuvast Voglia'st ning EPS-graanuleid käisin toolidesse panemas Tallinnas asuvas ettevõttes. Toolidel on eraldi sisukotid graanulite jaoks, et saaks vajadusel pealmist katet ära võtta ning pesumasinas pesta.

Selleks, et tööd veelgi kiirendada ning teksadest tükke kiiremini välja saaksin lõigata, soetasin mõni aeg tagasi ka ketaslõikuri, lõikemati ja joonlaua. Töö läks kohe väga palju kiiremaks võrreldes varasemaga, kui mõõtsin ja joonistasin vajalikud tükid kangale ja siis kääridega need välja lõikasin. 

Kuna ma ise olen väga suur seljakoti armastaja, siis tuli mõte proovida ka sarnaseid seljakotte teha. Esimesega oli päris palju pusimist, kuid sain asja selgeks ning siis läks edasi väga kiirelt. Ise armusin sellesse kollase-sinise kombinatsiooni ning käin sellega igapäevaselt koolis. Seljakottide voodrikangad olen soetanud erinevatest taaskasutuskeskustest. Seljakotid on samuti masinpestavad :)

Piltide eest tänan ema ja Argot!

Minu lõpukollektsioon VAMPSIK

Olen juba mõned nädalad olnud Viljandi Kultuuriakadeemia vilistlane! Juhei!

Kollektsiooni jaoks sain inspiratsiooni Jämaja ja Mustjala kampsunitest. Kasutasin nende lõikelisi lahendusi ning tegin mõningaid muudatusi. Lisasin kahele jakile taskud, kinnituseks trukid ning tegin teksadele iseloomulikud tepingud. Õmblemisel kasutatud teksakangas ja puuvillane kangas on tootmisjäägid.

Esimene ja teine jakk said tehtud Mustjala ainetel. Iga jakk sai nime selle järgi, millist puuvillast kangast on lõikekohase kandina kasutatud. Esimene on punane jakk:

Teise jaki nimi on kollane, kuid hellitavalt kutsun seda "kala" jakiks. Seda just klapiga taskute pärast, kuna õmblemise käigus tundus, et need klapid on nagu kalapead, sealt ka selline nimi.

Kolmanda jaki nimi on sinine ning hellitavalt kutsun ma teda "volduks", kuna seljal on voldistik. Jakk sai inspiratsiooni Jämaja kampsunist ning vanasti aeti seljal olev voldistik hästi "kikki", kohati pandi isegi puupilpaid voldistiku vahele, et see hästi hoiaks. 

Kõik jakid käisid ka OmaMoe etendusel Tartus Eesti Rahva Muuseumis ning praegu on võimalik neid näha Viljandi Linnagaleriis 8. juulini.

Jakkide kohta saab ka lugeda artiklit Saarte Häälest.

Rõõmus vilistlane :) Foto: Argo

Suur tänu kõigile, kes on mind terve selle nelja aasta jooksul aidanud, toetanud ja kaasa elanud! 

Lõpukleidi õmblesin ka ise! :)

Fotod lõpukollektsioonist on tehtud Sandra Urvaku poolt.

Helme sõrmikud

Mulle hakkas tohutult meeldima see klassikaline sinise ja valge kombinatsioon ja nii ma mõtlesin, et teen ka oma kodu kihelkonnast midagi. Valisin välja ühed naiste sõrmikud. Originaalis oli sõrmikutel ranne soonikus kootud aga mulle väga ei istu see, seega tegin sarnaste toonidega sik-sak randme. Kootud ikka 8/2 lõngadega ning 1,25 varrastel.

Originaalkindad on sellised, pilt võetud muisist.

Aitäh Gretele, kes oli käemodelliks! :)

Halliste labakindad

Juba eelmisel kevadel tuli tahtmine kududa ainult sinise ja valgega, isegi lõngad ostsin juba valmis. Samuti polnud ammu kudunud labakuid, hea lihtne kudumine oli. Kudumiseni jõudsin alles sügisel. Kudumine läks hästi kiirelt, kuna polnud ju vaja palju sõrmi kududa ja randmeks oli hea pisike soonik.

Vardad ikka 1,25 ja lõng 8/2.

Originaalis olid nad sellised:

Piltide eest tänan Gretet!